kibuvits
Kibuvits on Eestis looduslikult kasvav okasega põõsas, mis kuulub roosiõieliste sugukonda ja kannab sügisel punaseid marjalaadseid viljumiku, mida nimetatakse kibuvitsavilja või kibuvitsamarjaks.
Kibuvits on okkaline põõsas, mis kasvab Eestis looduslikult metsaservades, teeäärtes, põõsastikes ja võsastunud aladel. Põõsas õitseb suve hakul ilusate roosade või valkjate lõhnavaate õitega ning moodustab sügisel erkpunaseid viljumiku, mis sisaldavad palju vitamiini C. Kibuvitsaõis on viie kroonlehega ja meelitab ligi mesilasi. Kibuvitsa viljumiku ehk nn kibuvitsamarjad on rahvameditsiinis laialt kasutatud tee ja ravimtaimena erkästu, vitamiinipuuduse ja immuunsuse tugevdamiseks. Neid kasutatakse ka marmelaadi, tarretiste ja mitmesuguste toidulisandite valmistamiseks. Eestis kasvab mitu kibuvitsaliiki, millest tuntuim on looduslik ehk kodumainen kibuvits (Rosa). Kibuvitsal on oluline koht ka Eesti rahvakultuuris ja rahvaluules, kus see sümboliseerib sageli kaunist kuid okkakatesse ilu. Aianduses kasutatakse kibuvitsaliiike nii ilupõõsastena kui ka rooside pookealustena.
Etümoloogia
Sõna «kibuvits» pärineb muistsest soome-ugri sõnakujust, mis viitab taimele, mille okstel on kibedad ehk teravad okkad.
Kasutusnäited
Tee ääres õitses erkroosa kibuvits, mille lõhn meelitas ligi kimalasi.
Sügisel korjasime metsast kibuvitsavilju, et teha neist vitamiinirikast teed.
Vanaema soovitas mulle külmetuse vastu juua kibuvitsateega, sest see on täis C-vitamiini.