kindlustusvõtja
Kindlustusvõtja on isik või organisatsioon, kes sõlmib kindlustusseltsiga kindlustuslepingu ja kohustub maksma kindlustusmakseid. Kindlustusvõtja on lepingu osapool, kes taotleb kindlustuskaitset enda või kolmanda isiku (kindlustatu) jaoks.
Kindlustusvõtja on kindlustuslepingu osapool, kes sõlmib kindlustusseltsiga lepingu ja kannab lepingust tulenevaid kohustusi, eelkõige kindlustusmaksete tasumist. Kindlustusvõtja võib kindlustada enda või kellegi teise (näiteks pereliikme või töötaja) vara, tervise, elu või vastutuse. Kindlustusvõtja on see isik, kelle nimele kindlustusleping tehakse ja kes otsustab kindlustuse tingimuste üle. Näiteks autokindlustuse puhul on kindlustusvõtja auto omanik või kasutaja, kes sõlmib lepingu ja maksab kindlustusmakseid, isegi kui auto on registreeritud teise isiku nimele. Elukindlustuse korral võib kindlustusvõtja kindlustada oma elu (on seega ka kindlustatu) või kellegi teise elu. Kindlustusvõtja vastutab kindlustusmaksete õigeaegse tasumise eest ja peab teavitama kindlustusseltsit oluliste asjaolude muutumisest (näiteks riskide suurenemisest). Kui kindlustusjuhtum saabub, on kindlustusvõtjal õigus nõuda kindlustushüvitist vastavalt lepingu tingimustele. Eesti kindlustusõiguses reguleeritakse kindlustusvõtja õigusi ja kohustusi võlaõigusseaduses. Oluline on eristada kindlustusvõtjat kindlustatust (isik või asi, mille suhtes kindlustuskaitse kehtib) ja kindlustusvõtjat soodustatud isikust (isik, kellel on õigus saada kindlustushüvitist).
Etümoloogia
Tuletis sõnast «kindlustus» ja tegusõnast «võtma» – isik, kes võtab endale kindlustuse ehk sõlmib kindlustuslepingu.
Kasutusnäited
Kindlustusvõtja peab kindlustusmaksed tasuma iga kuu 10. kuupäevaks.
Autokindlustuse kindlustusvõtjaks on tavaliselt sõiduki omanik või põhikasutaja.
Kui kindlustusvõtja ei täida oma kohustusi, võib kindlustusselts lepingu lõpetada.