kirikuraamat
Kirikuraamat on kiriku poolt peetav raamat, kuhu kantakse andmed ristimiste, laulatuste ja matusetalituste kohta. Ajalooliselt olid kirikuraamatud olulised perekonnaseisuandmete allikad enne riiklike registrite loomist.
Kirikuraamat on dokument, kuhu kirikud kandsid ja kannavad andmeid koguduse liikmete elus toimunud oluliste sündmuste kohta. Põhilised kirikuraamatute liigid on ristimisraamatud (kuhu märgiti vastsündinute ristimised), laulatusraamatud (kuhu kanti abiellumised) ja matuseraamatud (kuhu märgiti surmad ja matused). Ajaloolises Eestis hakati kirikuraamatuid süstemaatiliselt pidama 17. sajandist alates rootsi võimu ajal. Kirikuraamatud olid kuni 20. sajandi alguseni peamine allikas, kust sai teavet inimeste sünni, abielu ja surma kohta, kuna riiklikke perekonnaseisu registreid veel ei eksisteerinud. Kirikuraamatud on tänapäeval oluline allikas genealoogia uurimisel ja oma sugupuu koostamisel. Eesti Rahvusarhiiv säilitab suurt osa ajalooluistest kirikuraamatutest ja paljud neist on digiteeritud ning kättesaadavad veebis.
Etümoloogia
Liitsõna: kirik + raamat. Kirikusse kantav dokumentatsiooni raamat.
Kasutusnäited
Oma vanaisa sünniaega otsides tutvusin Tartu Jaani koguduse 19. sajandi kirikuraamatutega.
Kirikuraamatud on ajaloolise demograafia uurimisel asendamatu allikas.
Paljud inimesed uurivad oma sugupuud kirikuraamatute abil, mis on digiteeritud ja kättesaadavad arhiivides.