kirjamees
Kirjamees on inimene, kes tegeleb kirjanduse loomisega, eriti ilukirjandusega; kirjanik, autor. Ajaloolises kontekstis ka kirjatundja, haritlane või ametnik, kes oskas kirjutada ja lugeda.
1. Kirjamees on kirjanik, autor, kes tegeleb kirjanduse, eriti ilukirjanduse loomisega. See on veidi vananenud või kõrgendatud stiilis sõna, mida kasutatakse tänapäeval vähem kui sõna «kirjanik». Kirjameeste hulka kuuluvad romaani-, novelli-, luule- ja näidendiautorid. 2. Ajaloolises ja piibellikku kontekstis tähistas kirjamees haritlast, õpetlast või usuteadlast, kes oskas lugeda ja kirjutada ning teadis pühakirju. Eriti tuntud on Piiblis mainitud juudi kirjatundjad (heebrea keeles sofrim), kes uurisid ja õpetasid Moosese seadust ning hoidsid alal religioosset traditsiooni. 3. Vanemas keelekasutuses võis kirjamees olla ka ametnik või kantseleiteenistuja, kelle põhitööks oli dokumentide koostamine, ärakirjade tegemine ja kirjavahetuse pidamine. Selles tähenduses rõhutati kirjutamisoskust kui erilist kvalifikatsiooni ajal, mil paljud inimesed ei osanud lugeda ega kirjutada. Tänapäeval kasutatakse sõna peamiselt esimeses tähenduses, sageli pidulikumas või kunstilises kontekstis.
Etümoloogia
Liitsõna: kirja (kirjutamise, kirjanduse) + mees. Sõna on eesti keeles kasutusel juba 19. sajandist.
Kasutusnäited
Tuntud eesti kirjamees A. H. Tammsaare kirjutas oma peateose «Tõde ja õigus» viies osas.
Keskajal oli kirjamees haruldane ja hinnatud amet, sest vähesed oskasid kirjutada.
Piiblis kritiseeris Jeesus sageli variseride ja kirjameeste silmakirjalikkust.