kodakondsus
Kodakondsus on õiguslik side isiku ja riigi vahel, mis annab isikule teatud õigused (nt hääletamisõigus, riigikaitsekohustus) ja kohustused selles riigis. Kodakondsus määrab, millise riigi kodanik inimene on.
Kodakondsus on püsiv õiguslik side füüsilise isiku ja riigi vahel, mis toob kaasa vastastikused õigused ja kohustused. Kodakondsus annab inimesele õiguse elada riigis, hääletada, kandideerida valimistel, saada konsulaarabi välismaal ning teatud juhtudel ka sotsiaalseid garantiisid. Samal ajal võib kodakondsus tuua kaasa kohustusi nagu riigikaitse kohustus või maksukohustus. Eestis reguleerib kodakondsust kodakondsuse seadus. Eesti kodakondsust saab omandada sünniga (kui vähemalt üks vanematest on Eesti kodanik), naturalisatsiooni teel (elades Eestis teatud aja ja täites nõudeid nagu keeleoskus ja kodakondsuse eksam) või taastamise kaunas. Eesti tunnustab ka topeltkodakondsust teatud juhtudel, näiteks kui isik on saanud teise riigi kodakondsuse sünniga. Kodakondsus erineb elamisloast või elamislubadest – kodakondsus on püsiv side riigiga, samas kui elamisluba on ajutine õigus riigis viibida. Kodakondsuseta isikut nimetatakse kodakondsuseta isikuks ehk isikuks, kellel puudub õiguslik side ükskõik millise riigiga, mis võib oluliselt piirata tema õigusi ja liikumisvabadust.
Etümoloogia
Sõna 'kodakondsus' tuleneb sõnast 'kodanik', mis omakorda lähtub sõnast 'kodu' – seega algne tähendus viitab kuulumisele mingisse kohta või kogukonda.
Kasutusnäited
Ta sai Eesti kodakondsuse pärast viit aastat riigis elamist ja keeleeksami sooritamist.
Lapsel on õigus saada sünniga kodakondsus, kui vähemalt üks vanematest on Eesti kodanik.
Paljud riigid ei tunnusta topeltkodakondsust ning nõuavad ühe kodakondsuse loovutamist.