külaliikumine
Külaliikumine on Eestis 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses levinud rahvuslik liikumine, mille käigus haritlased ja linnaelanikud külastasid maapiirkondi rahva seas valgustustööd tegemas, haridust ja kultuuriteadlikkust levitamas.
Külaliikumine oli oluline rahvuslik-kultuuriline nähtus Eestis 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses, eriti aktiivsena 1880.–1900. aastatel. Liikumise käigus sõitsid haritlased, tudengid ja linnaharitlased regulaarselt maapiirkondadesse ehk külasse, et teha seal valgustustööd, levitada rahvuslikku teadvust, korraldada loenguid, lugemisi ja kultuuriüritusi ning edendada haridust talurahva seas. Külaliikumine oli osa laiemast rahvusliku ärkamisaja protsessist ja aitas kaasa eesti rahvusliku identiteedi kujunemisele. Külamehed ja -naised said sel viisil kokkupuuteid uuemate ideedega, kirjanduse ja haridusega, mis oli varem kättesaadav peamiselt mõisates ja linnades. Liikumine aitas kaasa ka haridusseltsidega, lugemistubade ja raamatukogude tekkele maal. Külaliikumine oli omapärane selle poolest, et see ühendas eri kihtide esindajaid – haritlaskonna ja talupoegade järglasi – ühise rahvusliku eesmärgi nimel. See andis panuse eesti kultuuri ja hariduse arengule ning aitas kaasa rahvusliku ühtsustunde tekkimisele enne Eesti iseseisvumist.
Kasutusnäited
Külaliikumine mängis olulist rolli eesti rahvusliku ärkamisaja protsessis.
19. sajandi lõpul sõitsid paljud tudengid külaliikumise raames maapiirkondadesse haridust levitama.
Külaliikumise tulemusena tekkis maapiirkondadesse lugemistube ja haridusseltse.