kuldnokk
Kuldnokk on väike laululind, kelle isaslinnul on eredkollane suvesuline ja must ning valge tiibmuster. Eestis on kuldnokk laialt levinud linnuliik, keda sageli võib näha aedades ja parkides.
Kuldnokk (Carduelis carduelis) on värblaslaste sugukonda kuuluv väike laululind, kes on tuntud oma ilusa välimuse poolest. Isaslindudel on iseloomulik eredkollane tiivajoon, punane näomask, must ja valge pea ning pruunikas selg. Emaslinnud on vähem eredavärvilised. Kuldnokk toitub peamiselt taimsetest seemntest, eriti nõialaadsetest taimedest nagu ohakas ja takjas. Kuldnokid on osavad nokitsema seemned otse taimevartest, rippudes sageli pea alaspidi. Eestis on kuldnokk laialt levinud aasta ringi pesitsev ja talvituv linnuliik. Neid leidub nii asulates, parkides, aedades kui ka põldude ja niitude ääres. Kuldnokid on osaliselt rändelined – osa linde jääb Eestisse talveks, osa liigub lõunasse. Talvel võib kuldnokke näha sageli rühmades, kus nad toituvad koos teiste väikelindudega. Kuldnokad ehitavad väikese korraliku pesa kõrgetesse puudesse või põõsastesse. Nende laul on meloodiline ja särisev. Kuldnokk on olnud populaarne puurlind juba keskajast saadik.
Etümoloogia
Linnunimetus tuleneb linnu iseloomulikust eredkollasest tiivajoonest, mis meenutab kulda. Ladina teaduslik nimi Carduelis pärineb ladinakeelsest sõnast carduus, mis tähendab ohakat – taim, millest kuldnokk sageli toitub.
Kasutusnäited
Aknalt paistis, kuidas kuldnokk kiikus ohakavarre otsas ja nokitses seemneid.
Talvisel päeval tuli kuldnokk söödalauale teiste lindudega koos.
Kuldnoka iseloomulik kollane tiivajoon muudab ta lennul kergesti äratuntavaks.