läänemeresoome
Läänemeresoome on soome-ugri keelte rühm, kuhu kuuluvad eesti, soome, karjala, vepsa, vadja, isuri, liivi ja saami keeled. Need keeled on omavahel suguluses ja neid kõneldakse peamiselt Läänemere ümbruses.
Läänemeresoome keeled on soome-ugri keelkonna hõimukeelte rühm, mida kõneldakse Läänemere idaranniku piirkonnas ning Põhja-Euroopas. Selle rühma suurimad keeled on eesti ja soome keel, mis on omavahel küllaltki sarnased ja osaliselt vastastikku arusaadavad. Rühma kuuluvad ka karjala keel, vepsa keel, vadja keel, isuri keel, liivi keel ning saami keeled. Läänemeresoome keeled moodustavad koos määratult võimalikke üleminekumurrakuid pideva keelerühma, kus naaberkeeled on omavahel sarnasemad kui kaugemal olevad. Need keeled said alguse ühisest läänemeresoome algkeelest umbes 3000 aastat tagasi. Läänemeresoome keeltele on iseloomulikud mitmed ühised tunnused: vokaaliharmoonia (ehkki eesti keeles nõrgenenud), astmevaheldus, rohked käänded (eesti keeles 14), ajaliste ja modaalsete suhete väljendamine pöördelõppude abil ning umbisikulised verbivormid. Sõnavara põhjaks on algsoome-ugri sõnavara, millele on lisandunud laenud germaani, balti ja slaavi keeltest. Väiksemad läänemeresoome keeled nagu vadja, liivi ja vepsa on tõsiselt ohustatud keeled, mida kõneleb vaid mõnikümmend kuni mõni tuhat inimest. Läänemeresoome keelte uurimine on oluline osa soome-ugri keeleteadusest ja eesti keele ajaloo mõistmisest.
Etümoloogia
Termin tuleneb nende keelte levikualast Läänemere ümbruses. Moodustatud sõnadest «Läänemeri» ja «soome» (viidates soome-ugri keelte rühmale).
Kasutusnäited
Eesti keel kuulub läänemeresoome keelte hulka koos soome ja karjala keelega.
Läänemeresoome keeltes on säilinud palju iidseid soome-ugri päritolu sõnu.
Ülikoolis õppisin läänemeresoome keelte grammatikat ja ajalugu.