läte
Läte on koht, kust vesi maapinnale välja tuleb; allikas või veeallikas. Ülekandeliselt ka teabe, inspiratsiooni või mõjutuse päritolukoht.
1. Läte on looduslik koht, kus põhjavesi väljub maapinnale, moodustades allika või ojajärve. Läte tekib seal, kus vett läbilaskev kiht (nt liiv või kruus) puutub kokku vettpidava kihiga (nt savi) ning vesi surutakse pinnale. Eestis on tuntud paljud looduslikud allikad, mis on olnud rahvalikes uskumustes pühad kohad ja millel on kultuuriline tähtsus. 2. Ülekandelises tähenduses on läte mingi nähtuse, idee või teabe algupäraks või päritolukohaks olev koht või allikas. Näiteks võib rääkida inspiratsiooni lättest, teadmiste lättest või ajalooliste andmete lättest. Selles tähenduses kasutatakse sageli ka sõna «allikas». 3. Keeleteaduses ja filoloogias viitab läte keele või sõna päritolule, näiteks võib uurida, millest mingi väljend või laensõna on saadud. Samuti kasutatakse terminit lätetekst, mis tähistab algset teksti, millest tehakse tõlge või mida kasutatakse uurimistöös lähtematerjalina.
Etümoloogia
Sõna «läte» pärineb eesti keeles samast tüvest kui tegusõna «lähtuma», mis seostub alguspunktist või lähtekohast välja tulekuga. Soome keeles on sarnane sõna «lähde».
Kasutusnäited
Metsas oli väike läte, mille vesi oli kristallselge ja külm.
Pühajärve läte on Eestis tuntud looduslik allikas, millel on pikk kultuuriline ajalugu.
Teadlased otsisid infektsiooni lätet, et mõista haiguse levikut.
See muusik leidis oma loomingulise lähte rahvamuusikast.