leinama
Leinama on tegusõna, mis tähendab leina kandmist, leinatsemist ehk surnud inimese järele kurvastatavat või tema mälestuse austamist.
Leinama tähendab leina kandmist ehk surnud inimese surma puhul kurvastamist, leinatsemist ja tema mälestuse austamist. See hõlmab nii emotsionaalset protsessi (kurbust, kaotuse tunnet) kui ka väliseid väljendusi (leinakombestikku, matustel osalemist, leinarõivaste kandmist). Leinama võib ka laiemalt tähendada millegi kadumise või lõppemise pärast kurvastatavat, näiteks kadunud aja, elu muutuste või suhete lõppemise pärast. Eesti kultuuris on leinamine oluline kombestiku osa, kuhu kuuluvad matus, matuselised, hauakülastused ja mälestamine. Leinaperiood võib olla erineva pikkusega sõltuvalt inimese lähedusest ja kultuurilistest tavadest.
Etümoloogia
Tuleneb nimisõnast «lein», mis omakorda on seotud soome-ugri keelte sugulussõnadega (soome «leina»). Tüvi «lein-» tähistab surma puhul avalduva kurbusetunnet.
Kasutusnäited
Perekond leinab oma armastatud vanaema kaotust.
Ta leinab endiselt abikaasa surma, kuigi on möödunud juba aasta.
Kogu riik leinas tragöödia ohvreid.