matus

nimisõna neutraalne kultuur

Matus on surnud inimese matmise tseremoonia ja sellega seotud kombestik, mille käigus lahkunu saadame viimsele teele.

Matus on rituaalne tseremoonia, mille käigus surnud inimene maetakse mulda või tuhastatud surnukeha leitakse viimne puhkepaik. Matused on oluline osa leinamisprotsessist ja võimalus lähedastele lahkunu austamiseks ning leinast jagamiseks. Eesti traditsioonis sisaldavad matused tavaliselt järelhüüet või leinateenistust kirikus või matusetalituse majas, rongkäiku kalmistule ning kõnede ja lillede asetamist hauale. Matustel osalevad tavaliselt lahkunu perekond, sugulased, sõbrad ja kolleegid. Sõna «matus» kasutatakse nii üksiku matmistseremoonia kui ka kombestiku kogumi tähistamiseks. Eestis on kujunenud välja kindlad matusekombed, mis võivad erineda piirkonniti ja usuliste tõekspidamiste järgi. Luterliku kiriku jumalateenistus on levinud, kuid võimalikud on ka ilmalikud matused ning teiste konfessioonide kombestik. Matused võivad olla kirstumatused või urnimatused (pärast krematooriumis põletamist). Matusetega seotud organiseerimist aitavad korraldada matusebürood.

Etümoloogia

Sõna «matus» tuleneb verbist «matma», mis on soome-ugri päritolu (võrdle soome «hautaus»).

Kasutusnäited

Vanaema matus toimub kolmapäeval kell 13 Metsakalmistul.
Matustel osales palju inimesi, kes tulid lahkunut austama.
Perekond otsustas korraldada vaiksed matused ainult lähimate lähedaste ringis.

Otsi järgmist sõna

Sõnad, mõisted ja teemad — selgitatud lihtsalt ja selgelt