linnaõigus
Linnaõigus on keskajal linnadele antud privileeg, mis andis linna elanikele eriõigusi ja vabadusi ning võimaldas linnal ennast iseseisvalt juhtida. Linnaõiguse saanud asulad said õiguse pidada turgu, koguda maksu ja teostada kohtuvõimu.
Linnaõigus oli keskajal valitseja poolt linnale antud eripriviileeg, mis andis asulale linna staatuse ning selle elanikele olulisi õigusi ja vabadusi. Linnaõigusega kaasnesid õigus korraldada turge ja laatasid, koguda maksu, teostada kohtuvõimu, pidada linnamüüri ja kaitseväge ning reguleerida kaubandust ja käsitööd. Linnaõigust saanud asulas elasid kodanikud, kellel olid suuremad vabadused võrreldes maarahvaga. Eestis said esimesed linnad linnaõiguse 13. sajandil saksa vallutajatelt: Tallinn sai Lübecki linnaõiguse 1248. aastal, Tartu 1262. aastal. Linnaõigus oli enamasti kas Lübecki või Riia linnaõigus, mis määras ära linna õigusliku korra ja halduse põhimõtted. Linnaõiguse alusel said linnad märkimisväärse iseseisuse ning arenesid kaubandus- ja käsitöökeskusteks. Linlased said eristaatuse, mis andis neile majanduslikke ja õiguslikke eeliseid, nagu vabaduse teoorjusest. Linnaõigus oli keskaja linnakultuuride kujunemise aluseks ja aitas kaasa Hansa Liidu tekkele ning arengule.
Etümoloogia
Liitsõna: linn + õigus. Tõlkevaste saksa keele mõistest Stadtrecht.
Kasutusnäited
Tallinn sai linnaõiguse 1248. aastal ning arenes kiiresti oluliseks kaubanduskeskuseks.
Linnaõigus andis linnaelanikele vabaduse teoorjusest ja õiguse tegeleda kaubandusega.
Keskajal oli linnaõiguse omamine asulale suure tähtsusega, kuna see tõi kaasa majanduslikud privileegid.