lõdvik
Lõdvik on taimeperekond (Equisetum) iidsetest sõnajalgtaimedest, millel on õõnsad, liigestatud varred ja kelle eosed paiknevad varte otsas koonuskujulistel kõrvastel.
Lõdvik (Equisetum) on sõnajalgtaimede hõimkonda kuuluv taimeperekond, mille esindajad on elustainud Maal juba üle 300 miljoni aasta. Lõdvikud on eluslooduse arenguloos väga vanad taimed, mille kõrgaeg oli kivisöeajastul, mil nende sugulased kasvasid suurte puudena. Tänapäeval on lõdvikud harilikult 20–50 cm kõrgused rohttaimed, kuigi mõned liigid võivad kasvada kuni pooleteise meetri kõrguseks. Lõdvikutele on iseloomulikud õõnsad, liigestatud varred, mis on tugevdatud räni sisaldavate rakkudega. Varrelt lähtuvad peenikesed oksad korrapärastes ringides ümber liigeskohtade. Lõdvikud ei õitse ega moodusta seemneid, vaid paljunevad eostega, mis paiknevad varte otsas koonuskujulistel kõrvastel. Eestis kasvab mitmeid lõdvikuliike, millest tuntuim on põldlõdvik ehk kõrrelõdvik (Equisetum arvense). Lõdvikuid on rahvameditsiinis kasutatud nende kõrge räni- ja mineraalsisalduse tõttu ning neid peetakse ka umbrohutaimedeks, kuna neid on nende sügavate maa-aluste võsundite tõttu raske välja juurida. Mõnedes kultuurides on noori lõdvikuvõrseid kasutatud ka toiduks.
Etümoloogia
Eesti keeles on sõna 'lõdvik' tuletatud omadussõnast 'lõdv', viidates taime pehmetele, painduvatele osadele.
Kasutusnäited
Niisketel niitudel ja kraavikaldail kasvab rohkelt lõdvikut.
Põldlõdviku ehk lõdviku maa-alused risoomid ulatuvad sügavale mulda ja seetõttu on neid raske välja juurida.
Rahvameditsiinis on lõdvikut kasutatud selle kõrge räni- ja mineraalsisalduse tõttu.