mäestik
Mäestik on laialdane maa-ala, kus asub palju tihedalt paiknevaid mägesid või mäeahelikke, moodustades ühtse geoloogilise ja maastikuvormi terviku.
Mäestik on suur maismaapiirkond, mida iseloomustab arvukate kõrgete mägede ja mäeahelate esinemine tihedalt üksteise kõrval. Mäestikud moodustuvad tavaliselt maakoore liikumise tagajärjel, kui maakivimikihid pressitakse kokku, tõusevad või murravad, tekitades mägesid ja mäeahelikke. Tuntumate maailma mäestike hulka kuuluvad Himaalaja, Alpid, Kordiljeerid, Andid ja Kaukaasia. Mäestikke iseloomustab järsk reljeef, sügavad orud, kõrged tipud ja sageli ka gletsjerid. Nad mõjutavad oluliselt piirkonna kliima, veevarustust ja elustikku. Eestis ei ole mäestikke, kuna meie kõrgeim punkt Suur Munamägi on vaid 318 meetrit kõrge. Mõistet kasutatakse geograafias, geoloogias ja turismis, tähistamaks selliseid ulatuslikke mägiseid piirkondi. Mäestikud on sageli olulised veeallikad, kuna nende jäätiked ja lumi toitevad suuremaid jõgesid, ning nad on populaarsed matkamise ja suusatamise sihtkohad.
Etümoloogia
Tuletis sõnast «mägi» liitega «-stik», mis tähistab kogumit või piirkonda (võrdluseks «lagendik», «saarestik»)
Kasutusnäited
Himaalaja mäestik on maailma kõrgeim ja ulatub läbi mitme Aasia riigi.
Alpi mäestikus asuvad populaarsed suusakuurordid ja matkamarsruudid.
Kaukaasia mäestik eraldab Euroopat ja Aasiat ning seal asub Elbruss, Euroopa kõrgeim mägi.