metsapõleng

Metsapõleng on kontrollimatu tulekahju metsas, mis levib piki maapinda, puistu või turbakihti. Metsapõlengud jagatakse tavaliselt kolme põhitüüpi: maapinnapõlengud (kõige levinumad, hõlmavad kuiva oksa, okkalangust, rohtu), alusraie- ja võsapõlengud (põlevad põõsad ja noor mets) ning tüvepõlengud ehk kroonipõlengud (kus tuli levib puude võrades ja on kõige ohtlikumad). Metsapõlenguid võivad põhjustada loodusnähtused nagu äike ja välgulöök, kuid Eestis ja mujal maailmas on valdav osa seotud inimtegevusega: hooletu tulesüütamine, lõkketulede jätmine kustutamata, põllumajandustööd, süüdatud prügi või suitsetamine. Eriti ohtlik on metsapõlengute tekkimise risk kevadel ja suvel kuivadel perioodidel, kui õhutemperatuur on kõrge ja õhuniiskus madal. Eestis on suuremaid metsapõlenguid esinenud näiteks Ida-Virumaal endistel turbaaladel, kus põleb ka maapinnaalune turbakiht. Metsapõlengud hävitavad elupaiku, põhjustavad õhusaastet, kahjustavad metsamajandust ning võivad ohustada elamuid ja inimelude. Metsapõlengute ennetamiseks on kehtestatud tuleohutusnõuded, keelud lõkke tegemiseks ohtlikel perioodidel ning avalikkuse teavitamine.