mõis
Mõis on ajalooline maaomand koos peahoonega, mis kuulus aadlikule või mõisnikule ja mille juurde käisid talupoegade majapidamised. Tänapäeval kasutatakse sõna ka endiste mõisahoonete kohta, mis on sageli muudetud muuseumideks, hotelliks või ürituskeskusteks.
Mõis on ajalooline maaomandi vorm, mis oli Eestis levinud keskaegadest kuni 19. sajandi lõpuni. Mõis koosnes peahoonest (mõisahoone või härrastemaja), majandushoonetetest, pargist ning ümbritsevatest põldudest ja metsadest. Mõisa omanik oli aadlik või mõisnik, kelle käsutuses olid kohalikud talupojad, kes pidid tegema päeva- või teokohustust ning maksma renti. Eestis oli mõisakorraldus eriti tugev 16.-19. sajandil, mil mõisnikud omanidasid suurt osa maast ja talupoegade tööjõust. Mõisad olid majanduslikud ja halduslikud keskused, kus toodeti teravilja, kasvatati karjakasvatust ning teguti käsitööga. Paljud Eesti mõisad kuulusid baltisaksa aadlikele. 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses, eriti pärast 1919. aasta maareformi, võõrandati mõisad ja jagati talupoegadele. Tänapäeval on paljud endised mõisahooned restaureeritud ja neid kasutatakse muuseumidena, hotellide, restoranide või kultuurikeskustena. Eestis on säilinud üle tuhande mõisahoone, millest paljud on arhitektuurimälestised. Tuntumad näited on Palmse mõis, Sagadi mõis, Vihula mõis ja Pädaste mõis.
Etümoloogia
Eesti keeles on sõna «mõis» laenatud alamsaksa keelest (meise, mēise 'küün, majapidamine, talumaja'), mis omakorda tuleneb ladinakeelsest sõnast mansio 'elamine, eluase'.
Kasutusnäited
Palmse mõis on üks paremini säilinud ja restaureeritud mõisakomplekse Eestis.
Keskajal kuulus suur osa Eesti maast mõisatele, mille omanikud olid peamiselt baltisaksa aadlikud.
Pulmapidu toimus kaunis vanas mõisas, mis on nüüd ümber ehitatud hotelliks ja konverentsikeskuseks.