objektiivne
Objektiivne tähendab erapooletut, faktidel põhinevat ja isiklikest eelistustest sõltumatut. Objektiivne hinnang või käsitlus lähtub tõendusmaterjalist ja loogilistest järeldustest, mitte tunnetest või eelarvamustest.
Objektiivne on omadussõna, mis tähistab erapooletut, faktidel põhinevat ja isiklikest eelistustest sõltumatut suhtumist või käsitlust. Objektiivne lähenemine tähendab, et hinnangud ja järeldused tulenevad tõendusmaterjalist, mõõdetavatest andmetest ja loogilistest põhjendamistest, mitte subjektiivsetest tunnetest, isiklikust maitsest või eelarvamusteks. Objektiivsus on oluline põhimõte teaduses, ajakirjanduses, õigussüsteemis ja igas valdkonnas, kus soovitakse jõuda tõepäraseid järeldusi. Sõna kasutatakse ka inimeste kohta, kes suudavad olukordi hinnata erapooletult ja õiglaselt, arvestamata isiklikke huvisid. Objektiivsuse vastand on subjektiivne, mis tähistab isiklikust kogemusest ja tunnetusest lähtuvat suhtumist. Täielikult objektiivne olemine on filosoofiliselt keeruline, sest igaüks vaatab maailma oma kogemuste ja kultuurilise tausta prisma läbi, kuid objektiivsusele püüdlemine aitab vältida kallutatud järeldusi ja ebaõiglust.
Etümoloogia
Ladinakeelsest sõnast objectivus, mis tuleneb sõnast objectum ('ese, objekt, vastanduv'), mis on omakorda verbist obicere ('vastu panna, vastu seada')
Kasutusnäited
Teadlased peavad uurimistöös olema objektiivsed ega tohi lasta isiklikel eelistustel tulemusi mõjutada.
Kohtunikult oodatakse objektiivset otsust, mis põhineb ainult tõenditel ja seadusel.
Ajakirjanduses on objektiivne kajastamine oluline, et lugejad saaksid ise järeldusi teha.
Hindamiskomisjon püüdis olla võimalikult objektiivne ja hindas kõiki töid samade kriteeriumide alusel.