oksüdatsioon
Oksüdatsioon on keemiline protsess, milles aine reageerib hapnikuga või loovutab elektrone, kaotades seejuures elektrone ja suurendades oma oksüdatsiooniastet.
Oksüdatsioon on keemiline reaktsioon, milles aine ühineb hapnikuga või loovutab elektrone teisele ainele. Tavakõnekeeles mõistetakse oksüdatsiooni all eelkõige metallide roostetamist või orgaaniliste ainete põlemist, kus aine reageerib õhus oleva hapnikuga. Keemilises mõttes on oksüdatsioon aga laiem mõiste, mis hõlmab kõiki protsesse, kus aatom, ioon või molekul loovutab elektrone, suurendades seejuures oma oksüdatsiooniastet. Oksüdatsioon toimub alati koos reduktsiooniga, moodustades redoksreaktsiooni - kui üks aine oksüdeerub, siis teine aine redutseerub ehk võtab elektrone vastu. Oksüdatsiooniprotsessid on elutähtsad paljudes bioloogilistes süsteemides, näiteks hingamisel, kus glükoos oksüdeerub ja vabaneb energiat. Tööstuses kasutatakse oksüdatsiooni paljudes tehnoloogilistes protsessides, näiteks metallide tootmisel, kütuste põletamisel ja keemiatööstuses.
Etümoloogia
Ladinakeelsest sõnast 'oxygenium' (hapnik) ja 'oxidatio' (oksüdeerimine)
Kasutusnäited
Raua oksüdatsioon niiskes õhus põhjustab roostetamist.
Glükoosi oksüdatsioon rakkudes vabastab energiat, mida organism kasutab.
Metallide oksüdatsioon on tööstuses sage probleem, mida püütakse vältida kaitsekihtide abil.