okupatsioon
Okupatsioon on võõra riigi sõjaväelise jõu abil teise riigi territooriumi hõivamine ja seal võimu kehtestamine, mis on rahvusvahelise õiguse järgi ebaseaduslik. Eesti ajaloos tähistab see eriti nõukogude ja saksa okupatsiooni perioode 1940–1991.
Okupatsioon on võõrriigi relvastatud jõudude poolt teise riigi territooriumi hõivamine ja seal võimu kehtestamine, mis toimub ilma selle riigi nõusolekuta ning rikub riigi suveräänsust. Rahvusvahelise õiguse järgi on okupatsioon ebaseaduslik ning okupeeritud riik säilitab oma õiguslikud õigused, isegi kui faktiliselt ei kontrolli oma territooriumi. Eesti ajaloo kontekstis on okupatsioon keskne mõiste, mis viitab Eesti Vabariigi okupeerimisele Nõukogude Liidu poolt 1940. aastal, millele järgnes Saksa okupatsioon 1941–1944 ning uuesti Nõukogude okupatsioon 1944–1991. Need okupatsiooniperioodid tõid kaasa massirepressioonid, küüditamised, Eesti riikluse likvideerimisel põhineva anneksioonikatsed ning rahvusvaheliselt mittetunnustatud Eesti inkorporeerimise NSV Liitu. Okupatsiooniaja kohta kasutatakse ka terminit võõrvõim. Eesti taasiseseisvumine 1991. aastal tähistab okupatsiooniperioodi lõppu ning Eesti riikluse taastamist.
Etümoloogia
Ladinakeelsest sõnast occupatio 'hõivamine, valdusesse võtmine', mis tuleneb tegusõnast occupare 'hõivama'.
Kasutusnäited
Nõukogude okupatsioon kestis Eestis 1940. aastast kuni 1991. aastani, välja arvatud Saksa okupatsiooni periood.
Okupatsiooni ajal toimusid massirepressioonid ja küüditamised.
Eesti ei tunnustanud kunagi okupatsiooni õiguspärasust ning säilitas de jure iseseisvuse.