olemine
Olemine on filosoofiline mõiste, mis väljendab eksisteerimist, olemasolekut või olemist kui sellist. Tähistab asjade ja nähtuste olemasolu fakti ning nende eksisteerimisviiside käsitlemist.
Olemine on üks filosoofia põhimõisteid, mis käsitleb eksisteerimist ja olemasolu küsimust. See väljendab asjade, nähtuste või olendite olemist, nende olemasolu fakti ja viisi, kuidas nad eksisteerivad. Filosoofias uuritakse olemist ontoloogia raames, mis tegeleb küsimustega, mis on olemas, kuidas asjad eksisteerivad ja mis on olemise olemus. Eesti keeles kasutatakse mõistet «olemine» nii filosoofilises kui ka argises tähenduses, viidates millegi eksisteerimisele või olemasolule. Filosoofia ajaloos on olemise küsimus olnud keskne alates antiikfilosoofiast (Parmenides, Platon, Aristoteles) kuni kaasaja eksistentsialismi ja fenomenoloogiani (Heidegger, Sartre). Martin Heidegger tegi olemise küsimusest oma filosoofia keskse teema, eristades olemist (Sein) olevast (Seiendes). Eesti keeles on «olemine» tuletatud tegusõnast «olema», mis on kõige elementaarsem eksistentsi väljendav sõna. Mõistet kasutatakse ka üldisemalt rääkimaks millegi olemusest, olemisviisist või eksisteerimise iseloomust.
Etümoloogia
Tuletis tegusõnast «olema», mis on läänemeresoome päritolu põhisõna. Filosoofilise terminina kujunenud eesti keeles saksakeelse Sein ja ladinakeelse esse mõjul.
Kasutusnäited
Filosoofia üks põhiküsimusi on olemise ja teadvuse suhe.
Heidegger keskendus oma teoses aja ja olemise küsimusele.
Inimese olemine maailmas eeldab teiste inimeste olemasolu.