olevus
Olevus on filosoofias olemasolu või eksisteerimise seisund; see, mis on olemas või eksisteerib. Laias tähenduses ka iseseisev olend või asi.
Olevus on filosoofiline mõiste, mis tähistab olemasolu, eksisteerimise seisundit või olemise viisi. See vastab küsimusele «mis on?» ja «kuidas midagi on?». Filosoofias on olevus üks kesksetest mõistetest, mida on käsitletud juba antiikajast alates – kreeka keeles «on» (olevus, olemine). Olevuse mõiste uurib seda, mis teeb millestki olemasoleva, mis eristab olevat olematust ning millised on olemasolu põhitunnused. Metafüüsikas jagatakse olevus sageli kaheks: tegelik olevus (see, mis reaalselt eksisteerib) ja võimalik olevus (see, mis võib eksisteerida). Eesti keeles kasutatakse mõistet nii filosoofias kui ka üldisemas tähenduses. Laiemas kasutuses võib olevus tähistada ka konkreetset olendit, olemasolevat asja või nähtust – seda, mis on olemas ja omab iseseisva olemasolu. Näiteks võidakse öelda «kõik elavad olevused» mõeldes elus olenditele. Sõna juur on tegusõna «olema», millest on moodustatud ka teised seotud mõisted nagu olemine, olemasolu, olek.
Etümoloogia
Tuletis tegusõnast «olema», liitega -us, mis moodustab abstraktseid nimisõnu. Sõna juur ulatub läänemeresoome algkeelde.
Kasutusnäited
Filosoofias on olevuse küsimus üks vanimaid ja põhilisemaid teemasid.
Inimene kui vaimne olevus eristub teistest elavatest olenditest oma mõtlemisvõime poolest.
Metafüüsika uurib olevuse olemust ja selle erinevaid vorme.