olija
Olija on keegi või miski, mis on olemas, eksisteerib või viibib kusagil; filosoofias ka iseseisev olemusega asi või nähtus.
Olija on sõna «olema» tegusõnast tuletatud nimisõna, mis tähistab kedagi või midagi, mis on olemas või eksisteerib. Kõige tavalisemas tähenduses viitab olija kellelegi, kes on kusagil kohal või viibib kuskil, näiteks «koosolekul olija» või «sündmusel olija». Filosoofias ja metafüüsikas kasutatakse mõistet olija (ka olevik või olemus) tähistamaks iseseisva eksistentsiga asja, nähtust või entiteeti – midagi, millel on oma olemine. Selles tähenduses on olija laiem mõiste kui lihtsalt füüsiline objekt, hõlmates kõike, millele saab viidata kui eraldiseisvale olemasolevale asjale. Eesti keeles on sõna olija võrdlemisi harv ja kõlab mõnevõrra raskepärane, igapäevasuhtluses eelistatakse sageli konkreetsemaid väljendeid nagu «kohalviibija», «osaleja» või «osaline». Sõna võib esineda ka vanemas või pidulikumas keelekasutuses.
Etümoloogia
Tuletatud tegusõnast «olema» liite -ja abil, mis moodustab tegijat või kandajat tähistava nimisõna
Kasutusnäited
Kõik olijad pidid end sisse registreerima.
Filosoofias uuritakse olija ja olemise vahekorda.
Muuseumis olijad pidid järgima ranget vaikuse reeglit.