pagulane
Pagulane on inimene, kes on sunnitud või valinud oma kodumaalt lahkuma ning elama võõrsil, tavaliselt poliitiliste, sõjaliste või majanduslike põhjuste tõttu.
Pagulane on inimene, kes elab kodumaa piiridest väljas, olles sealt lahkunud sunni või vajaduse tõttu. Paguluse põhjused võivad olla poliitilised (tagakiusamine, sõda, okupatsioon), majanduslikud (vaesus, tööpuudus) või isiklikud (ohutuse otsimine). Pagulased erinevad tavalistest emigrantidest selle poolest, et nende lahkumine ei ole vabatahtlik valik, vaid paratamatus. Eesti ajaloos on pagulased mänginud olulist rolli, eriti Teise maailmasõja ajal ja järel, kui kümneid tuhandeid eestlasi põgenes nõukogude okupatsiooni eest läände. 1940.–1950. aastatel moodustasid eesti pagulased aktiivsed kogukonnad Rootsis, Saksamaal, Kanadas, USA-s ja Austraalias, kus nad säilitasid eesti keelt ja kultuuri ning toetasid Eesti iseseisvuse taastamist. Tänapäeval kasutatakse mõistet ka laiemalt, kirjeldamaks inimesi, kes elavad pikka aega kodumaast eemal, säilitades sidet oma päritolumaaga. Rahvusvahelises õiguses tehakse vahet pagulase ja põgeniku vahel – põgenik on ametlik staatus, mille annab ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet.
Etümoloogia
Tuleneb tegusõnast 'pagema' (kiiresti lahkuma, põgenema) ning liitega '-lane', mis tähistab mingit olekut või omadust kandev isik.
Kasutusnäited
Paljud eesti pagulased asutasid Rootsis eestikeelseid koole ja kultuurikeskusi.
Teise maailmasõja järel elas paguluses hinnanguliselt 70 000 eestlast.
Pagulane kannatas igatsuse käes kogu oma elu, kuid ei saanud Nõukogude ajal kodumaale tagasi pöörduda.