paljunemine
Paljunemine on protsess, mille käigus elusorganismid tekitavad järglasi ja säilitavad liigi püsimajäämist. See on üks elustunnus, mis eristab elusat eluta loodusest.
Paljunemine on bioloogiline protsess, mille käigus organismid toodavad uusi isendeid ehk järglasi. See on üks põhilisi elustunnuseid, mis tagab liikide jätkumise põlvest põlve. Paljunemise tulemusel edastatakse geneetiline informatsioon vanematelt järglastele. Paljunemist esitatakse kahes põhivormis: 1. Suguline paljunemine, kus järglased tekivad kahe vanemorgani sugurakkude ühinemisel. Sellise paljunemise tulemusel on järglased geneetiliselt erinevad mõlemast vanemast, mis suurendab liigi geneetilist mitmekesisust ja kohastumisvõimet. Suguline paljunemine on levinud enamiku loomade ja taimede seas. 2. Mittesuguline ehk vegetatiivne paljunemine, kus järglased tekivad ühe vanema kehaosadest ilma sugurakkude osaluseta. Järglased on geneetiliselt identne koopia vanemorganismist. Selline paljunemine on levinud bakterite, seente, paljude taimede ja mõnede lihtsama ehitusega loomade (nt hüdra) seas. Inimeste puhul toimub paljunemine suguliselt: mundaraku ja seemneraku ühinemisel tekib viljastatud munarakk, millest areneb embrüo. Paljunemist reguleerivad hormoonid ja geneetilised mehhanismid. Ökoloogilises mõttes mõjutab paljunemiskiirus populatsiooni suurust ja liigi levikut.
Etümoloogia
Tuletis tegusõnast «paljunema», mis omakorda pärineb sõnast «palju». Väljendab hulga, arvu suurenemist.
Kasutusnäited
Bakterite paljunemine toimub rakujagunemise teel iga 20-30 minuti järel.
Suguline paljunemine tagab geneetilise mitmekesisuse ja liigi evolutsiooni.
Maasika paljunemine võib toimuda nii seemnete kui ka võsundite abil.
Paljude loomaliikide paljunemine on seotud kindla hooajaga, tavaliselt kevadega.