palvetamine
Palvetamine on usuline tegevus, kus inimene pöördub jumaliku jõu, jumala või jumalate poole sõnade, mõtete või vaikse keskendumisega, et väljendada austust, tänu, palvet või otseotsingut.
Palvetamine on peaaegu kõigis religioonides ja vaimsetes traditsioonides esinev praktika, kus usklik loob side jumala, jumalate või kõrgema jõuga. Palve võib olla suuline, vaikne mõtteline, lauluna või rituaali osana. Palvetamise eesmärgid on mitmekesised: tänu avaldamine, abi ja juhendamise palumine, patustamisest andestuse taotlemine, teiste heaolu eest palvetamine või lihtsalt jumalaga suhtlemise ja läheduse tunnetamine. Kristluses pöördutakse palves Jumala või Jeesuse Kristuse poole, islamis Allahi poole, hinduismis erinevate jumaluste poole ning budismis kasutatakse palvetaolisi praktikaid nagu mantrate kordamine. Palve võib toimuda individuaalselt või koguduse osana, kindlates kohtades (kirik, mošee, tempel) või igal pool. Erinevates traditsioonides on palvetamisel kindlad vormid ja ajad (näiteks viis palveaega islamis või palvekeel kristluses). Palvetamine on usklikele oluline vaimse elu osa, mis annab lohutust, tugevust ja suunamist ning tugevdab usku ja kogukondlikku kuuluvust. Psühholoogilisest vaatenurgast võib palvetamine pakkuda rahu, vähendada stressi ja anda tähendust elule.
Etümoloogia
Tuleneb sõnast «palve» ja tegusõnast «paluma», mis omakorda on seotud soome-ugri algkeele tüvega, mis tähendas soovimist või palumiset.
Kasutusnäited
Palvetamine on tema jaoks igapäevase päevarutaali oluline osa.
Enne sööki on nende perekonnas kombeks öelda tänupalve, sest palvetamine on neile oluline traditsioon.
Ta leidis rasketes olukordades lohutust palvetamisest ja kiriku külastamisest.