pealekandmine
Pealekandmine on psühholoogias kaitsemehhanism, kus inimene suunab oma tunded, soovid või konfliktid ühelt objektilt või isikult teisele, sageli ohutumatest või sobivamaks peetavale sihtmärgile.
Pealekandmine (transfer, transference) on psühhoanalüüsis ja psühholoogias nähtus, kus inimene kannab oma varasemates suhetes (enamasti lapsepõlves vanemate või teiste tähtisate isikutega) kujunenud tunded, ootused ja käitumismustrid üle praegustesse suhetesse. Kõige sagedamini räägitakse pealekandmisest psühhoteraapia kontekstis, kus klient hakkab suhtuma terapeuti nii, nagu ta kunagi suhtuks oma vanemasse või muusse olulisse isikusse - projitseerides talle samu tundeid, ootusi ja konflikte. Pealekandmine võib olla positiivne (armastus, imetlus) või negatiivne (viha, hirm, umbusaldus). Mõiste võttis kasutusele Sigmund Freud, kes pidas seda psühhoanalüüsi üheks keskseks nähtuseks. Laiemas tähenduses võib pealekandmine tähendada ka seda, et inimene suunab oma frustratsiooni või viha ühelt objektilt teisele - näiteks tööl saadud kriitika järel hakkab kodus pereliikmeid tülitama. Pealekandmine on tavaliselt alateadlik protsess, mida inimene ise ei pruugi märgata. Teadlik pealekandmise äratundmine ja läbitöötamine on teraapia oluline osa.
Etümoloogia
Eestikeelne tõlkevaste psühhoanalüütilisele terminile «transference», mis tuleneb ladina sõnast «transferre» (üle kandma).
Kasutusnäited
Terapeut märkas, et kliendi pealekandmine talle meenutab tema suhet range isaga.
Pealekandmine on psühhoteraapia protsessis täiesti loomulik nähtus, mida saab kasutada terapeutiliste eesmärkide saavutamiseks.
Ta ei mõistnud, et tema viha kolleegi vastu oli tegelikult pealekandmine lapsepõlvest pärit tunnetest.