peegeldus
Peegeldus on nähtus, kus valgus, heli või muu laine põrkub pinnalt tagasi, või kujutis, mis tekib peeglis või peegelduvas pinnas. Ülekandelises tähenduses mõtisklemine või millegi kajastumine.
1. Füüsikaline nähtus, kus valgus, heli, soojuskiirgus või muu laine põrkub pinnalt tagasi samas keskkonnas, muutmata oma olemust. Valguse peegeldus toimub siledatel pindadel nagu peegel, vesi või klaas, kus valguskiired põrkuvad peegeldumisseaduse järgi tagasi. Heli peegeldus tekitab kaja. 2. Kujutis, mis tekib peegelduvas pinnas, näiteks nägu peeglis, puude peegeldus vees või hoonete peegeldus klaasseinas. Peegelpilt võib olla täpne või moonutatud sõltuvalt pinna kujust. 3. Ülekandelises tähenduses mõtisklus, järelemõtlemine või millegi kajastumine teises vormis. Näiteks isiksuse peegeldus kunstis, ühiskonna peegeldus kirjanduses või mineviku peegeldus olevikus. Filosoofilises kontekstis viitab endasse vaatamisele ja enese analüüsimisele. 4. Matemaatikas ja geomeetrias teisendus, kus kujund pööratakse peegeljoonega sümmeetriliselt teisele poole.
Etümoloogia
Tuleneb sõnast «peegel», mis omakorda pärineb alamsaksa keelest «spegel» (peegel). Liide «-dus» moodustab tegusõnast nimisõna, mis tähistab tegevuse tulemust või nähtust.
Kasutusnäited
Järve pinnal nägin mägede ilusat peegeldust.
Valguse peegeldus peeglilt järgib kindlaid füüsikaseadusi.
Romaan on oma aja ühiskonna täpne peegeldus.
Pärast seda sündmust vajas ta pikka peegeldust oma tegude üle.