pragmatism
Pragmatism on filosoofiline suund ja ellusuhtumise viis, mis hindab ideid, teooriaid ja tegusid nende praktilise kasulikkuse ja tulemuste järgi, mitte abstraktsete põhimõtete või ideaalide alusel.
Pragmatism on filosoofiline suund, mis tekkis 19. sajandi lõpus Ameerika Ühendriikides ja mille kohaselt tuleb ideede, teooriate ja väidete tõeväärtust hinnata nende praktiliste tagajärgede ja kasulikkuse põhjal. Pragmatismi peamisteks esindajateks on Charles Sanders Peirce, William James ja John Dewey. Selle filosoofia kohaselt pole mõtet küsida, kas miski on «tõsi» abstraktses mõttes, vaid tuleb küsida, kas see töötab praktikas ja toob kaasa soovitud tulemusi. Laiemas tähenduses viitab pragmatism ellusuhtumisele või tegutsemisviisile, kus eelistatakse praktilisi, asjakohaseid ja tulemustele orienteeritud lahendusi teoreetilistele või ideoloogilistele lähenemistele. Pragmaatiline inimene teeb otsuseid selle põhjal, mis toimib ja annab tulemusi, mitte selle põhjal, mis on ideaalne või teoreetiliselt õige. Ärimaailmas, poliitikas ja igapäevaelus tähendab pragmatism paindlikkust, realistlikkust ja valmisolekut kohaneda olukorraga. Pragmaatilisus võib mõnikord tähendada ka kompromisside tegemist põhimõtete arvelt, kui see on vajalik eesmärgi saavutamiseks.
Etümoloogia
Kreeka sõnast pragma (tegu, tegevus, asi)
Kasutusnäited
Tema otsused lähtuvad alati pragmatismist – ta valib lahenduse, mis annab parima tulemuse.
Ameerika pragmatism mõjutas 20. sajandi alguse filosoofiat sügavalt.
Valitsus lähtus läbirääkimistel puhtast pragmatismist, jättes ideoloogilised vaidlused kõrvale.