rektsioon
Rektsioon on keeleteaduses sõna või sõnaliigi võime nõuda teatud käändes või käänevormi kasutamist. Näiteks tegusõna «aitama» nõuab omastavat käänet (aitan sõbra-l).
Rektsioon on grammatiline nähtus, kus üks sõna (tavaliselt tegusõna, omadussõna või kaassõna) määrab kindlaks, millises käändes peab seisma temaga seotud sõna. Näiteks eesti keeles tegusõna «aitama» nõuab omastavat käänet (aitan venna-l), tegusõna «uskuma» nõuab osastava või sisseütlevat käänet (usun sinu-sse), tegusõna «minema» võib nõuda mitmesuguseid käändeid olenevalt suunast (lähen kodu-sse, tulen kodu-st). Rektsioon on oluline osa eesti keele õigekirjast ja grammatikast. Õppijatel tuleb selgeks õppida, millist käänet iga tegusõna nõuab, sest see pole alati loogiliselt tuletatud. Mõnes keeles nimetatakse seda ka valentsiks või sõna nõudeks. Rektsioon on eriti oluline võõrkeele õppimisel, sest eri keeltes võivad samad tegusõnad nõuda erinevaid käändeid või eessõnalisi konstruktsioone.
Etümoloogia
Ladina keelest rectio («juhtimine, valitsemine»), mis tuleneb tegusõnast regere («juhtima, valitsema»)
Kasutusnäited
Tegusõna «aitama» rektsioon on omastav kääne.
Eesti keele õppimisel on oluline õppida tegusõnade rektsioone, sest need ei ole alati loogiliselt tuletatavad.
Kaassõna «vaatamata» rektsioon on alaleütlev kääne (vaatamata vihma-le).