seadusjärgne pärimine
Seadusjärgne pärimine on pärimisviis, kus pärandvara läheb seaduses määratud sugulastele seaduse sätestatud järjekorras, ilma et pärandaja oleks koostanud testamendi.
Seadusjärgne pärimine on Eesti pärimisõiguse üks kahest peamisest pärimisviisist, kus pärandvara jaotamine toimub seaduse (pärimisseaduse) alusel, mitte testamendi järgi. See kehtib siis, kui lahkunu ei ole koostanud testamenti või testament hõlmab vaid osa varast. Seadusjärgse pärimise korral jagatakse pärand sugulastele kindlas järjekorras. Esimeses järjekorras pärivad lahkunu lapsed ja abikaasa, teises järjekorras vanemad ja abikaasa, kolmandas järjekorras vanavanemad. Iga järgmise järjekorra pärijad saavad pärida ainult siis, kui eelmise järjekorra pärijaid pole. Abikaasa on eriline pärija, kes pärib kõigis kolmes esimeses järjekorras koos teiste pärijatega. Seadusjärgne pärimine tagab, et vara jääb perekonda ning kaitseb lähimate sugulaste huve. Kui ühtegi seaduslikku pärijat pole, läheb vara kohaliku omavalitsuse omandisse. Seadusjärgset pärimist reguleerib pärimisseadus, mis sätestab täpsed pärimisosad ja järjekorrad.
Kasutusnäited
Kuna vanaisa ei jätnud testamenti, toimus seadusjärgne pärimine ja maja läks tema lastele võrdsetes osades.
Seadusjärgse pärimise korral on esimese järjekorra pärijad lapsed ja abikaasa.
Notar selgitas, et seadusjärgne pärimine kehtib automaatselt, kui testamenti pole koostatud.