sionism
Sionism on poliitiline ja rahvuslik liikumine, mille eesmärk oli luua ja säilitada juutide riik ajaloolises Iisraelis. Liikumine tekkis 19. sajandi lõpus Euroopas ning viis 1948. aastal Iisraeli riigi loomiseni.
Sionism on juutide rahvuslik ja poliitiline liikumine, mille keskne eesmärk oli rajada juutidele oma riik nende ajaloolisse kodumaale Palestiinasse. Liikumine sai alguse 19. sajandi lõpus Euroopas, kus juudid kogesid antisemitismi ja tagakiusamist. Austria-Ungari ajakirjaniku Theodor Herzli peetakse moodsa poliitilise sionismi rajajaks, kes 1896. aastal avaldas raamatu «Juutide riik» ja kutsus kokku esimese sionistliku kongressi Baselis 1897. aastal. Liikumine sai nime Siioni mäe järgi Jeruusalemmas, mis on juutide usus püha paik. Sionism kombineeris rahvuslikke püüdlusi religioossete ja kultuuriliste sidemete taastamisega Iisraeli maaga. 20. sajandi esimesel poolel toetas sionistlik liikumine juutide ümberasumist Palestiinasse, kus rajati kibbutseid ja arendati juudikeelset kultuuri. 1948. aastal kuulutati välja Iisraeli riik, millega sionistlik liikumine saavutas oma peamise eesmärgi. Tänapäeval on sionismil erinevaid suundi: osa rõhutab Iisraeli riigi julgeolekut ja arendamist, teised peavad oluliseks territoriaalset laienemist või religioosseid väärtusi. Sionismi kriitikud seostavad seda palestiinlaste olukorra ja Iisraeli-Palestiina konfliktiga, samas kui toetajad näevad seda juutide rahva enesekaitse ja rahvusliku enesemääramise õiguse väljendusena.
Etümoloogia
Tuleneb heebrea sõnast Tsijon (Siion), mis tähistab mäge Jeruusalemmas ja laiemalt Iisraeli maad juudi traditsioonis. Moodustis liitega -ism tähistas algselt juutide pöördumist Siioni poole.
Kasutusnäited
Theodor Herzl pidas sionismi ainsaks lahenduseks juutide julgeoleku tagamiseks Euroopas.
Sionismi kui poliitilise liikumise tulemusena loodi 1948. aastal Iisraeli riik.
Ajaloolased uurivad sionismi erinevaid suundi ja nende mõju Lähis-Ida poliitikale.