sõjapidamine
Sõjapidamine on sõjaliste operatsioonide kavandamine, organiseerimine ja läbiviimine, hõlmates nii strateegilisi kui taktikalisi tegevusi sõjaliste eesmärkide saavutamiseks.
Sõjapidamine on sõjaliste operatsioonide kunstilise ja teadusliku läbiviimise kogum, mis hõlmab sõjaliste jõudude juhtimist, planeerimist, organiseerimist ja kasutamist lahingutes ning sõjalistes kampaaniates. See on lai valdkond, mis ühendab strateegilise planeerimise, taktikalise otsustamise, logistika, luuretegevuse ning väekoondiste juhtimise. Sõjapidamine jaguneb tavaliselt mitmeks tasandiks: strateegiline sõjapidamine (sõja üldine kavandamine ja eesmärkide seadmine), operatiivtasand (kampaaniate ja suurte operatsioonide korraldamine) ning taktikaline tasand (konkreetsed lahingud ja kokkupõrked). Tänapäeval hõlmab sõjapidamine ka küberoperatsioone, informatsioonisõda, hübriidtaktikaid ning tehnoloogia kasutamist sõjaliste eesmärkide saavutamiseks. Sõjapidamist õpetatakse sõjaakadeemiates ja see on oluline osa riigi kaitsepoliitikast. Ajalooliselt on sõjapidamise põhimõtteid kirjeldanud paljud sõjateoreetiked nagu Sun Tzu ja Carl von Clausewitz. Eestis õpetatakse sõjapidamist Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustes ning see on oluline osa riiklikust kaitsevõimest.
Etümoloogia
Liitsõna: sõda + pidamine (tegusõnast pidama). Kirjakeelne termin sõjanduse valdkonnast.
Kasutusnäited
Kaasaegne sõjapidamine nõuab nii traditsiooniliste sõjaliste võtete kui ka küberoperatsioonide valdamist.
Kaitseväe ohvitserid õpivad akadeemias sõjapidamise põhimõtteid ja strateegilisi lähenemisi.
Clausewitz käsitles oma teostes sõjapidamist kui poliitiline vahend riiklike eesmärkide saavutamiseks.