süütus
Süütus on seisund, kus keegi ei ole teinud midagi halba, pattu ega kuritegu, või pole millestki teadlik; karistusõiguses tähendab süütuse presumptsioon, et inimest peetakse süütuks, kuni tema süü on tõendatud.
Süütus on seisund või omadus, kus inimene ei ole teinud midagi vale, pattu, kuritegu või ei kanna vastutust millegi eest. See väljendab puhtust, veatust ja süüga koormamata olemist. Sõna kasutatakse mitmes erinevas kontekstis. 1. Õiguslik tähendus: karistusõiguses on süütuse presumptsioon (ladina keeles praesumptio innocentiae) üks põhiõiguse alustalasid, mis tähendab, et igaüht peetakse süütuks, kuni tema süü on seaduses sätestatud korras tõendatud. Kohus peab tõendama süüdioleva süü, mitte süüdistatav oma süütust. 2. Moraalne ja eetiline tähendus: süütus viitab patutusele, puhtusele ja süüst või patust vabale seisundile. Sageli seostatakse süütust lapsepõlve ja naiivse, kogenematuse või süütusega maailmavaatega. 3. Teadmatus või mitteosalus: süütus võib tähendada ka seda, et inimene ei olnud millestki teadlik või ei osalenud mingis sündmuses. Näiteks võib keegi olla süütu kaasosaline, kes ei teadnud teiste kavatsustest. Süütus on vastand süüle ning seda kasutatakse nii igapäevases kõnepruugis, õiguskeeles kui ka kirjanduses ja filosoofias.
Etümoloogia
Tuleneb eesti sõnast «süü» koos eitava sufiksi -tus abil, mis väljendab süü puudumist või süüst vaba olemist. Sõnatüvi «süü» on soome-ugri päritolu.
Kasutusnäited
Kohus mõistis ta süütuse tõttu õigeks.
Lapse süütus ja avatuus puudutasid kõiki kohalviibijaid.
Ta kinnitas oma süütust kõigis süüdistustes.
Süütuse presumptsioon on demokraatliku õigusriigi nurgakivi.