taluarhitektuur
Taluarhitektuur on traditsiooniline ehituskunst ja ehitusstiil, mis on seotud taluhoonete – eelkõige elamute, aitade, rehetubade ja kõrvalhoonete – projekteerimise, ehitamise ja kujundamisega.
Taluarhitektuur on traditsiooniline ehituskunst, mis hõlmab talukompleksi kuuluvate hoonete – elamu, ait, rehielamu, kelder, kuivati, saun, laut ja teiste kõrvalhoonete – ehitamist, paigutust ja kujundamist. See kajastab piirkondlikke eripärasid, kliimatingimusi, olemasolevaid ehitusmaterjale ning kohalikke tavade ja oskustöö pärimust. Eesti taluarhitektuurile on iseloomulik praktiline lähenemisviis, kus hooned on ehitatud vastavalt funktsionaalsele vajadusele, kasutades kohalikke loodulikke materjale nagu puit, kivi ja roog. Traditsioonilises Eesti talukompleksis paiknesid hooned sageli rehepapi ümber, moodustades loogilise ja tööprotsesside jaoks otstarbeka terviku. Taluarhitektuur erineb piirkonniti: näiteks Lõuna-Eestis on levinud rõhtpalkehitus ja kõrge rehealune, Lääne-Eestis kivikambrid ja karjamaale suunatud planeering, Setomaal aga oma ainulaadsed suitsutare. Tänapäeval on taluarhitektuuri pärand muinsuskaitse all ning paljud ajaloohuviline taluhooned on restaureeritud kas muuseumideks, puhkekohtadeks või eluhooneteks, säilitades sellega Eesti ehituspärandit.
Kasutusnäited
Muhu saare taluarhitektuur erineb oluliselt mandri-Eesti traditsioonilisest ehitusviisist.
Vanaema talus on säilinud 19. sajandi taluarhitektuuri tunnustega rehielamu ja ait.
Arhitektuuriüliõpilased uurisid välitööl Võrumaa traditsioonilist taluarhitektuuri ning selle kohanemist looduskeskkonnaga.