talurahvas
Talurahvas on ajalooliselt põllumajandusega tegelenud rahvakiht, kes elas ja töötas taludel ning moodustas kuni 20. sajandini enamiku Eesti elanikkonnast.
Talurahvas on ühiskonnakiht, kes tegeleb põllumajanduse, karjakasvatuse ja muude talumajandusega seotud tegevustega. Eesti ajaloos on talurahvas olnud keskne rahvakiht, kes moodustas veel 19. sajandi lõpus üle 90% elanikkonnast. Talurahvas elas ja töötas taludel, kasvatades põllukultuure, pidades kariloomadeid ning tootes enamiku igapäevasest toidust ja toorainest. Eesti talurahva olukus muutus oluliselt läbi sajandite. Keskajal ja varauusajal oli enamik talupoegi pärisorjad, kes kuulusid koos maaga mõisnike omandisse. 18.-19. sajandil toimus järkjärguline talurahva vabastamine pärisorjusest – Eestimaal 1816. aastal ja Liivimaal 1819. aastal. Kuigi isiklik vabadus saavutati, jäid majandusliku ja sotsiaalse võrdsuse probleemid püsima kuni talude päriseksostmiseni 19. sajandi teisel poolel. Talurahvas kandis edasi eesti keelt, rahvaluulet, kombeid ja kultuuri, olles seega rahvusliku identiteedi hoidja. 20. sajandil urbaniseerumise ja industrialiseerumisega vähenes talurahva osakaal elanikkonnast märgatavalt, kuid talupojakultuuri mõju eesti identiteedile on jäänud püsivaks.
Etümoloogia
Liitsõna: talu + rahvas, kus 'talu' tähistab majapidamist ja põllumajanduslikku ettevõtet ning 'rahvas' viitab rahvakihile või -rühmale.
Kasutusnäited
Eesti talurahvas vabastati pärisorjusest 19. sajandi alguses.
Talurahvas kandis edasi rahvaluulet ja traditsioone põlvest põlve.
19. sajandi lõpus hakkas talurahvas üha enam talusid päriseks ostma.