tarkus
Tarkus on võime mõelda sügavalt, teha häid otsuseid ja mõista elu põhitõdesid; kogemusest ja teadmistest saadud eluline arusaamine.
Tarkus on inimese vaimne võime, mis hõlmab sügavat arusaamist elust, head otsustusvõimet ja oskust rakendada teadmisi mõistlikult praktilises elus. See erineb lihtsast teadmisest selle poolest, et hõlmab ka moraalset ja emotsionaalset küpsust ning võimet näha asjade seoseid sügavamal tasandil. Tarkuse juurde kuuluvad oskus hinnata olukorda terviklikult, eristada olulist ebaolulisest ning teha otsuseid, mis arvestavad pikaajalist perspektiivi ja teiste inimeste heaolu. Filosoofias on tarkust läbi ajaloo peetud üheks kõrgeimaks vooruseks ja paljudes kultuurides seostatakse seda eelkõige vanuse ja kogemustega, kuigi tarkust võib omandada ka teadliku õppimise ja enesearengu kaudu. Eesti keeles kasutatakse sõna «tarkus» ka tähistamaks konkreetset tarka mõtet või õpetust, näiteks väljendis «rahvatarkus» või «vanade tarkus». Lisaks võib tarkus viidata ka teadmiste kogumile, eriti mõnes pidulikus või vanemas keelekasutuses, näiteks «koguda tarkust raamatutest».
Etümoloogia
Tuleneb sõnast «tark», mis on läänemeresoome algupära ja esineb ka soome keeles kujul tarkka (täpne, ettevaatlik).
Kasutusnäited
Vanusega tuleb tarkus ja oskus näha asju laiemas perspektiivis.
Tema tarkus ja elukogemus aitasid meil õige otsuse teha.
Eesti rahvatarkus õpetab, et kiirel käimisel pole õnnistust.