tühistuskultuur
Tühistuskultuur on sotsiaalne nähtus, kus inimene, organisatsioon või avalik tegelane kõrvaldatakse avalikust elust või boikoteeritakse sotsiaalmeedia ja avaliku arvamuse surve tõttu, tavaliselt ebaviisakate, solvavate või moraalselt küsitavate tegude või avalduste pärast.
Tühistuskultuur (inglise keelest cancel culture) on sotsiaalne nähtus, kus avalikud isikud, organisatsioonid, brändid või teised inimesed saavad sotsiaalmeedia ja avaliku arvamuse surve tõttu osaliseks boikotist, kriitikatulvast või väljatõrjumisest. See väljendub sageli massiivsete kutsete kaudu isiku töölt vallandamiseks, tema toodete või teenuste boikoteerimiseks või tema platvormi eemaldamiseks. Tühistamise põhjuseks võivad olla solvavad avaldused, ebaeetiline käitumine, varasemate pattude esiletulek või moraalsete normide rikkumine, nii tegelik kui tajutav. Nähtus on eriti levinud sotsiaalmeedias nagu Twitter, Instagram ja TikTok, kus info levib kiiresti ja avalik arvamus võib kujuneda väga lühikese aja jooksul. Kriitikat on tühistuskultuur saanud nii selle eest, et see võib kahjustada sõnavabadust ja õiglast kohtuprotsessi, kui ka selle eest, et see võimaldab marginaliseeritud gruppidel võimukandjaid vastutusele võtta. Mõiste ise on muutunud poliitiliselt laetud – mõned näevad selles olulist sotsiaalse õigluse vahendit, teised autoritaarset ja ebaproportsionaalset karistussüsteemi. Eesti avalikus ruumis on tühistuskultuuri ilminguid nähtud eelkõige sotsiaalmeedias, kus avalikud tegelased on saanud kriitikat ja survet oma avalduste või tegude pärast.
Etümoloogia
Inglise keelest cancel culture, kus cancel tähendab 'tühistama, tühistada' ja culture 'kultuur'. Mõiste levis laiemalt 2010ndate lõpus sotsiaalmeedias.
Kasutusnäited
Paljud avalikud tegelased kardavad tühistuskultuuri, kus üks ekslik avaldus võib lõpetada kogu karjääri.
Sotsiaalmeedia aktivistid nõudsid tema tühistamist varasemate solvavate postituste tõttu, mis on tüüpiline tühistuskultuuri ilming.
Arutelu tühistuskultuuri üle jaguneb sageli kahe leeri vahel: ühel pool on need, kes näevad selles vastutusele võtmist, teisel pool need, kes muretsevad sõnavabaduse pärast.