kiruma
Kiruma on tegusõna, mis tähendab solvavate, ebaviisakate või roppude sõnade kasutamist viha, pahameele või tugevate tunnete väljendamiseks.
Kiruma tähendab solvavaid, ebaviisakaid või roppe sõnu kasutades oma viha, pahameelt või tugevaid tundeid väljendama. Kirumist kasutatakse sageli siis, kui inimene on ärritunud, vihane või valu tundnud. Eesti keeles on kirumiseks palju rahvalikke väljendeid ja sõnu, mida peetakse ebaviisakateks või sobimatuteks kasutada avalikus suhtluses või ametlikus kontekstis. Kirumissõnad võivad olla seotud kehaosade, kehaliste funktsioonide, religioossete mõistetega või olla lihtsalt tugevdavad sõnad. Keelekultuuriliselt peetakse kirumist ebasündsaks ja seda püütakse vältida viisakas vestluses, eriti laste või võõraste juuresolekul. Kirumist eristatakse vandumisest, mis on pidulik tõotuse või kinnituse andmine. Rahvapärimuses peeti kirumist ka võimekaks kahjustavat mõju avaldama, seega oli keelatud kirumine teatud olukordades nagu loomade lüpsmine või leiva küpsetamine.
Etümoloogia
Soome-ugri päritolu sõna, suguluses soome keele sõnaga 'kiroaminen' (kirumist tähendav nimisõna).
Kasutusnäited
Ta lõi haamriga sõrme pihta ja hakkas vihaga kiruma.
Ära kiru, lapsed kuulevad sind ju!
Bussijuht hakkas liikluses teisi juhte kiruma, kui talle ette sõideti.