tuhk
Tuhk on hall või must peene pulbri kujul aine, mis jääb järele millegi põlemisest või põletamisest.
Tuhk on mineraalne jääk, mis tekib orgaanilise materjali täieliku põlemise tagajärjel. See koosneb peamiselt anorgaanilistest ühenditest, mis ei põle, vaid jäävad alles pärast seda, kui kõik põlevad osad on ära põlenud. Tuhk on tavaliselt halli, musta või valge värvi peene pulbri kujul. Kõige sagedamini kohtame tuhka puidu, kivisüsi, paberi või muude taimsete materjalide põlemisel. Ahju- või kaminatuhk on tuttav nähtus kõigile, kes on kasutanud küttepuid. Sigaretituhk on samuti laialt tuntud tuhkaliik. Tuhka on ajalooliselt kasutatud mitmesugustel eesmärkidel: väetisena (puutuhk sisaldab kaaliumi ja kaltsiumi), seebi valmistamisel (leelise saamiseks), pesemisel ja puhastamisel. Tuhk on ka oluline kultuurisümbol - tuhapäev kristlikus traditsioonis, tuhastamine matuste puhul (kreematsioon), väljend «tõusta nagu Fooniks tuhast» tähistab uuesti algamist. Geoloogias tähistab vulkaaniline tuhk purskamisel õhku paisatud peent kivimikülvet. Inimliku või loomaliku keha põletamisel tekkinud tuhka nimetatakse põrmuks või tuhaks, mida võidakse säilitada urnis või hajutada mälestuspaika.
Etümoloogia
Soome-ugri päritoluga sõna, suguluses soome keele «tuhka» ja ungari keele «hamu» (tuhk) sõnaga.
Kasutusnäited
Pärast kamina puhastamist oli põrandal veidike tuhka.
Vanamees koputas piibu tuhka tuhatassile.
Aias võib puidu tuhka kasutada väetisena, kuna see sisaldab palju kasulikke mineraale.
Vulkaaniline tuhk kattis pärast purset terve linna paksult.
Surnuaiale saabus perekond hajutama vanaema tuhka perekonna hauaplatsi juurde.