inimeksistents
Inimeksistents on inimese olemasolu, elu ja olemisviiside kogum; filosoofias inimese ainulaadne viis maailmas eksisteerida, mis hõlmab teadvust, valikuvabadust ja suremisest teadlikkust.
Inimeksistents tähistab inimese olemasolu ja elamise viisi kõige laiemas mõttes. See hõlmab nii bioloogilist eksisteerimist kui ka inimesele ainuomast kogemuste, tunnete, mõtete ja teadvuse sfääri. Filosoofias, eriti eksistentsialismi traditsioonis, viitab inimeksistents inimese eriomase olemisviisi juurde, mis eristab teda muudest olenditest. Eksistentsialistid rõhutavad, et inimeksistentsi tunnuseks on teadlikkus iseendast, valikuvabadus ja vastutus oma tegude eest, samuti suremisest ja elu lõplikkusest teadlikkus. Inimeksistents ei ole staatiline, vaid pidevas muutumises ja kujunemises – nagu Jean-Paul Sartre väljendas: olemasolu eelneb olemusele. Igapäevakeeles võib inimeksistents viidata lihtsalt inimese elule ja elamistingimustele. Mõiste on oluline nii filosoofias, psühholoogias kui ka humanitaarteadustes, kus uuritakse inimese olemuse, vabaduse, tähenduse ja surma küsimusi. Tänapäeval arutletakse inimeksistentsi üle seoses tehisaruga, ökoloogilise kriisi ja ühiskondlike muutustega, mis kujundavad inimese olemise võimalusi ja piiranguid.
Etümoloogia
Sõna koosneb osadest «inim» ja «eksistents» (ladina keelest existentia – olemasolu, eksisteerima), mis omakorda tuleneb verbist existere (välja/esile astuma, olemas olema).
Kasutusnäited
Eksistentsialism käsitleb inimeksistentsi kui pidevat valikute tegemist ja enese loomist.
Pandeemia pani paljud inimesed mõtlema inimeksistentsi haprusest ja elu mõttest.
Martin Heideggeri filosoofia keskendub inimeksistentsi ja olemise küsimusele.