ülakeha
Ülakeha on inimkeha ülemine osa, mis hõlmab torso, rindkere, õlgade, käte ja pea piirkonda, jäädes piiritletuks vöökoha ja kaela tasandiga.
Ülakeha on anatoomias ja igapäevakeeles kasutatav termin inimkeha ülemise osa tähistamiseks. See hõlmab rindkeret (toraksi) koos rinnakorvi ja seal asuvate elunditega (süda, kopsud), õlavöötme piirkonda, käsi koos õlgade ja käsivarretega ning kõhuülemist osa. Ülakeha ülemine piir on kaela tase, alumine piir jookseb umbes vöökoha kaudu, eraldades selle alakeha ehk alakehast. Spordis ja treeningutes kasutatakse mõistet ülakeha tihti lihaste grupi tähistamiseks, mida sihtivad näiteks kätekõverdused, surumine, tõmblemine ja muud harjutused. Ülakeha tugevdamine on oluline õige kehahoiu, funktsionaalse liikumisvõime ja üldise jõu arendamiseks. Meditsiinis hinnatakse ülakeha seisundit trauma, haiguste või rehabilitatsiooni käigus, kusjuures eristatakse ülakeha ja alakeha vigastusi või patoolgiad. Ülakeharõivad on rõivad, mis katavad keha ülemist osa: särgid, pluusid, jakid, mantlid ja muud sarnased riideesemed.
Etümoloogia
Liitsõna: üla- (ülemine) + keha
Kasutusnäited
Treeningkavas keskendutakse täna ülakeha lihaste tugevdamisele.
Õnnetus põhjustas talle tõsiseid ülakeha vigastusi.
Ülakeha rõivaid müüakse esimesel korrusel, alakeharõivaid teisel.