ülalpidamiskohustus

Ülalpidamiskohustus on perekonnaseadusest tulenev kohustus majanduslikult toetada teatud pereliikmeid, kes vajavad abi. Ülalpidamiskohustus hõlmab eluaseme, toidu, riietuse, arstiabi ja muu vajaliku tagamist ning selle täitmine toimub kas otseselt (nt ühises majapidamises elades) või rahalise toetuse kaudu. Ülalpidamiskohustus on perekonnaliikmete omavahelise solidaarsuse väljendus ja selle täitmine on kohustuslik isegi siis, kui inimesed omavahel läbi ei saa. 1. Laste ülalpidamiskohustus on kõige levinum vorm: vanemad peavad oma alaealist last ülal pidama kuni ta täisealiseks saamiseni või õpingute lõpetamiseni (kuid mitte kauem kui 21. eluaastani). Kui vanemad on lahutatud või elavad eraldi, maksab lapsel mitte koos elav vanem tavaliselt elatist. Elatise suurus määratakse lapse vajaduste ja vanema võimete järgi, arvestades mõlema vanema sissetulekut. 2. Vanemate ülalpidamiskohustus tekib täisealistel lastel oma vanemate suhtes, kui vanemad on puuduses ja ei suuda ise enda eest hoolitseda. See võib aktualiseeruda näiteks siis, kui eakas vanem vajab hooldust ega ole tema pension piisav. 3. Abikaasade vastastikune ülalpidamiskohustus tähendab, et abielus olevad inimesed peavad üksteist majanduslikult toetama. See kohustus võib jätkuda ka pärast lahutust, kui üks abikaasa vajab abi. Ülalpidamiskohustuse täitmata jätmisel võib teine pool pöörduda kohtusse ja nõuda elatise määramist. Elatise suuruse määramisel arvestatakse mõlema poole sissetulekuid, varasid ja põhjendatud vajadusi.