uskumine
Uskumine on vaimne tegevus või seisund, kus inimene peab midagi tõeks, õigeks või reaalseks ilma täieliku tõestuseta; kindel veendumus millegi olemasolus või õigsuses.
Uskumine on vaimne protsess või seisund, kus inimene aktsepteerib midagi tõena, õigena või reaalsena ilma otseste tõendite või täieliku kindluseta. See on veendumus, mis põhineb pigem usul, usaldusel, sisemistel tunnetel või autoriteedi aktsepteerimimisel kui empiiristel tõestustel. Uskumine võib puudutada religioosseid tõekspidamisi (nt Jumala olemasolu), igapäevaseid veendumusi (nt uskumine kellegi headusse), filosoofilisi seisukohti või teaduslikke hüpoteese. Religioosses kontekstis on uskumine keskne mõiste, tähistades pühendumust teatud õpetusele või jumalikkusele. Psühholoogilises mõttes on uskumine kognitiivne hoiak, mis kujundab inimese maailmavaadet ja mõjutab käitumist. Uskumist eristatakse teadmisest selle poolest, et teadmine nõuab tõestust ja kontrolli, samas kui uskumine võib toimida ka ilma nendeta. Eesti keeles on uskumine tegusõna «uskuma» nimisõnaline tuletis, mis väljendab nii tegevust (kellegi uskumine) kui ka seisundit (usk kellessegi või millessegi).
Etümoloogia
Tuleneb tegusõnast «uskuma», mis on soome-ugri päritolu (võrdle soome «uskoa»). Sõna tüvi seostub kindlustundega ja millegi tõeks pidamisega.
Kasutusnäited
Uskumine Jumala olemasollu annab paljudele inimestele lohutust rasketel aegadel.
Teaduslik meetod ei tugine pimesele uskumisele, vaid tõenditele ja katsemeetodile.
Tema uskumine enda võimetesse aitas tal kõik takistused ületada.
Religioosne uskumine kujundab oluliselt inimese väärtushinnanguid ja moraalinorme.