usuõpetus
Usuõpetus on õppeaine, mille raames õpetatakse religiooni, usu põhimõtteid, vaimseid ja eetilisi väärtusi ning usundite ajalugu.
Usuõpetus on koolides ja kirikutes õpetatav õppeaine, mis keskendub religiooni, usu ja vaimsuse käsitlemisele. Eesti koolides on usuõpetus valiküppeaine, mida võivad õpilased valida alates põhikoolist. Õppeaine sisaldab erinevate maailmareligioonide (kristlus, islam, budism, hinduism jne) tutvustamist, religioossete tekstide ja kommete käsitlemist ning eetiliste küsimuste arutamist. Usuõpetus ei ole seotud ühe konkreetse usundiga, vaid annab ülevaate religioossest mitmekesisusest ja väärtuskasvatusest. Kirikutes ja koguduste juures toimuv usuõpetus on tavaliselt konkreetse usutunnistuse järgi, näiteks luterliku kiriku usuõpetus või õigeusu usuõpetus, mille eesmärk on õpetada laste ja noortele konkreetseid usutõdesid ning valmistada neid ette konfirmatsiooniks või firmimiseks. Usuõpetus võib hõlmata ka usuteaduse teoreetilisi teemasid, nagu teoloogia, piibliõpetus ja kirikuajalugu. Eestis ei ole usuõpetus kohustuslik õppeaine, vaid vaba valiku põhimõttel õpetatav aine, mis peegeldab riigi ilmalikku ja neutraalset suhtumist religiooni.
Etümoloogia
Liitsõna: usu (genitiivselt sõnast «usk») + õpetus (sõnast «õpetama»), tähendab usu õpetamist või usulist õpetust.
Kasutusnäited
Meie koolis pakutakse usuõpetust valikkursusena alates 7. klassist.
Lapsed käisid pühapäeviti kirikus usuõpetusel, et valmistuda konfirmatsiooniks.
Usuõpetus aitab õpilastel mõista erinevate religiooni ja kultuuride mitmekesisust.