usutunnistus
Usutunnistus on pidulik avalik avaldus, milles väljendatakse põhilisi usutõdesid ja veendumusi, mida mingi usuline ühendus või kirik tunnistab ja õpetab.
Usutunnistus on kristlikus traditsioonis tekst, mis sisaldab kokkuvõtet põhilistest usutõdedest ja doktriinidest, mida teatav kirik või usuline kogukond tunnistab ja millega selle liikmed nõustuvad. Usutunnistus väljendab tihtipeale ühist usku Jumala, Jeesuse Kristuse ja Püha Vaimu kohta ning kirjeldab kristliku õpetuse alustõdesid. Tuntumad ja laialt levinud usutunnistused on apostlik usutunnistus, Nikaaia usutunnistus ja Nikaaia-Konstantinoopoli usutunnistus, mida kasutavad mitmed kristlikud konfessioonid üle maailma. Usutunnistusi loetakse sageli jumalateenistuste ajal kui osa liturgiast, ning need toimivad nii usu väljendusena kui ka õpetuse alusena. Eesti kirikutraditsioonides, nii luterlikus kui ka õigeusu kirikus, on usutunnistused oluline osa usuelu ja katehheesist. Laiemas mõttes võib usutunnistuseks nimetada ka igasugust isiklikku või ühist avalikku kinnitust oma veendumuste kohta usuküsimustes.
Etümoloogia
Liitsõna: usu (usk) + tunnistus (tunnistamine, kinnitamine)
Kasutusnäited
Jumalateenistusel loeti üheskoos usutunnistust.
Apostlik usutunnistus on üks vanimaid ja lühimaid kristlikke usutunnistusi.
Konfirmandid õpivad usutunnistuse pähe enne leerilaualt osa saamist.