vaenulikkus
Vaenulikkus on vaenuliku suhtumise, vaenu või vaenuliku käitumise ilming; teise inimese, rühma või nähtuse vastu tunnetav või avalduv vihameel, antagonism või halb tahe.
Vaenulikkus on vaenu või vaenulikku suhtumist väljendav käitumine, hoiak või tunne. See väljendub negatiivses, vaenulikus või antagonistlikus suhtumises teise inimese, rühma, idee või nähtuse vastu. Vaenulikkus võib avalduda sõnades, tegudes, kehakeeles või üldises hoiakus, varieerudes varjatud halb tahtest kuni avaliku agressiivsuseni. Psühholoogilises mõttes on vaenulikkus kompleksne emotsionaalne seisund, mis võib tekkida konfliktide, eelarvamuste, hirmu või varasemate kogemuste põhjal. Sotsioloogias ja rahvusvahelistes suhetes viitab vaenulikkus sageli rühmade või riikide vahelisele pingestatud, konfliktsele suhtele, kus domineerib usaldamatus ja vastasseis. Õiguslikus kontekstis võib vaenulikkus olla oluline tegur kuriteo motiivi või asjaolude hindamisel. Vaenulikkus erineb mõõdukast kriitikast või erimeelsusest oma intensiivsuse ja negatiivse emotsionaalse laengu poolest. See on sageli mitteproduktiivsete konfliktide ja vägivalla allikas ning takistab konstruktiivset dialoogi ja koostööd.
Etümoloogia
Tuleneb sõnast «vaenu» + liide «-likkus», mis moodustab abstraktset omadust tähistava nimisõna. Sõna «vaen» on pärit muinasaja germaani keeltest.
Kasutusnäited
Tema vaenulikkus endise kolleegi vastu oli kõigile ilmselge.
Kahe rahvusrühma vaheline vaenulikkus oli kestnud juba mitu põlvkonda.
Kohtumise õhkkond oli täis vaenulikkust ja pinget.