vältimine
Vältimine on eesti keele fonoloogiline nähtus, kus silbi kestus muutub sõltuvalt rõhust ja asendist sõnas. Eesti keeles eristatakse kolme väldet: lühike, pikk ja ülipikk.
Vältimine ehk kestus on eesti keele oluline fonoloogiline tunnus, mis eristab kolme rõhulise silbi pikkust: lühikest (I välde), pikka (II välde) ja ülipikka (III välde) väldet. Välte muutusega võib kaasneda sõna tähenduse muutumine, näiteks «lina» (I välde, taim) – «linna» (II välde, linn + sisseütlev) – «linna» (III välde, rõhuga esimesel silbil). Välte on üks eesti keele eripäraseid jooni, mis teeb selle õppimise võõrkeelena keeruliseks. Õige väldete kasutamine on oluline osa hääldusest ja aitab vältida arusaamatusi. Väldet märgitakse foneetilises transkriptsioonis erimärkidega ning kirjaviisis võib see väljenduda tähemärkide kordustes (nt kana – kanna – kanna). Välteid õpetatakse eesti keele tunnis juba algkoolist alates, kuna nende valdamine on hea häälduse ja õigekirja alus. Lisaks silbivältele kasutatakse terminit «vältimine» ka laiemalt keeles, tähendades millegi vältimist ehk kõrvale hoidmist või hoidumist.
Kasutusnäited
Eesti keele väldete omandamine nõuab palju harjutamist.
Õpetaja selgitas tunnis väldete erinevust näidete abil: lina, linna, linna.
Kolme välte eristamine on võõrkeelsetele raskeks osutunud.