vanakreeka
Vanakreeka keel on iidne indoeuroopa keel, mida kõneldi umbes 9. sajandist eKr kuni 6. sajandini pKr Kreeka poolsaarel ja laiemalt Vahemere piirkonnas. Vanakreeka keel on klassikalise antiikkultuuri, filosoofia ja kirjanduse keel.
Vanakreeka keel on iidne kreeka keele vorm, mida kasutati umbes 9. sajandist eKr kuni 6. sajandini pKr. See oli Vana-Kreeka tsivilisatsiooni keel, milles kirjutati antiikmaailma kõige olulisemad teosed filosoofia, kirjanduse, teaduse ja ajaloo alal. Vanakreeka keeles on kirjutatud näiteks Homerose eeposed «Ilias» ja «Odysseia», Platoni dialoogid, Aristotelese teaduslikud traktaadid ning Uue Testamendi algne tekst. Vanakreeka keel jaguneb mitmeks murdeks, millest tuntumad on aatika, joonia, dooria ja aiooli murre. Klassikalise perioodi (5.-4. sajand eKr) aatika murre sai kirjakeele aluseks ja on siiani kõige põhjalikumalt uuritud vanakreeka keele vorm. Seda õpetatakse ülikoolides klassikalise filoloogia ja ajaloo osana. Vanakreeka keelt iseloomustab rikkalik käände- ja pöördesüsteem, kolm sugu (meessoost, naissoost, kesksugu), erilised verbivormid nagu aorist ja perfekt ning omapärane sõnajärg. Keelt kirjutati kreeka tähestikuga, mis on aluseks ka tänapäeva kreeka kirjale. Vanakreeka keel on avaldanud tohutut mõju Euroopa keeltele ja kultuuridele - suur osa teaduslikke, filosoofilisi ja meditsiinilisi termineid pärineb vanakreeka keelest. Vanakreeka keelest arenes hiljem hellenistlik-rooma aegne koinee kreeka keel ja lõpuks keskaegne ja tänapäevane kreeka keel.
Etümoloogia
Liitsõna: vana (iidne, muistne) + Kreeka (riigi nimi, pärineb kreeka keelest Γραικός)
Kasutusnäited
Ülikoolis õpib ta vanakreeka keelt, et lugeda Platoni teoseid algkeeles.
Vanakreeka keelest pärinevad paljud meditsiiniterminid nagu diagnoos, teraapia ja patoloogia.
Klassikalise gümnaasiumi õpilased said valida vanakreeka keele või ladina keele vahel.