veehoidla
Veehoidla on tehislikult rajatud suur veekogu, mis on moodustatud jõe paisutamise teel ja mida kasutatakse veevaru säilitamiseks, elektrienergia tootmiseks, üleujutuste vältimiseks või vee taseme reguleerimiseks.
Veehoidla on tehislik veekogu, mis tekib jõe ületõkestamise ja paisutamise tulemusena. Veehoidla moodustatakse tavaliselt paisude ehitamisega, mis tõstavad veetaset ja loovad ulatusliku veekogu. Veehoidlaid rajatakse mitmel eesmärgil: hüdroenergia tootmiseks hüdroelektrijaamades, joogivee ja kastutusvee varuks, üleujutuste ennetamiseks ja jõgede veetaseme reguleerimiseks, samuti navigatsiooni ja puhkeotstarbel. Eestis on veehoidlad suhteliselt väikesed võrreldes suurte rahvusvaheliste projektidega. Tuntumateks näideteks Eestis on Narva veehoidla ja Vasavere veehoidla. Veehoidlate rajamine avaldab olulist mõju keskkonnale, kuna need muudavad loodusliku veerežiimi, üleujutavad maid ja võivad mõjutada kohalikku elustikku. Suuremad veehoidlad võivad olla mitme kilomeetri pikkused ja varustada elektriga terved piirkonnad. Veehoidlat eristatakse looduslikust järvest selle poolest, et tegu on inimtegevuse tulemusena loodud veekoguga.
Kasutusnäited
Narva veehoidla varustab elektriga suurt osa Eesti idapiirkonnast.
Paisu ehitamisel moodustus ulatuslik veehoidla, mis muutis kogu piirkonna maastikku.
Veehoidla veetase tõuseb kevadise lumesulamise ajal märgatavalt.