absurd
Absurd on mõttetu, mõistusevastane või loogikatult vastuoluline nähtus, olukord või väide. Filosoofias tähistab see inimeksistentsi ja maailma põhimõttelist mõttetust.
Absurd on midagi, mis on ilmselgelt mõttetu, loogiline võimatu või mõistusega vastuolus. Argises kasutuses tähistab see ebaõiglast, jaburat või uskumatult ebaloogilist olukorda või väidet.
Filosoofilises mõttes kujutab absurd endast inimese püüdluse ja maailma vastuse vahelist vastuolu – inimene otsib elu mõtet, kuid universum jääb vaikivaks. See mõiste sai keskseks 20. sajandi eksistentsiaalfilsoofias, eriti Albert Camus' töödes.
Kirjanduses ja teatris tähistab absurd eriti 20. sajandi keskpaiga absurditeater-liikumist, kus lavastused esitasid inimsuhtluse ja keele võõrandumist ning tühisust. Žanrina lõhkus absurditeatri traditsioonilise dramaturgrilised normid.
Sõna kasutatakse sageli tugevdava hinnangusõnana, et väljendada midagi äärmiselt ebamõistlikku või vastuvõetamatut.
Filosoofilises mõttes kujutab absurd endast inimese püüdluse ja maailma vastuse vahelist vastuolu – inimene otsib elu mõtet, kuid universum jääb vaikivaks. See mõiste sai keskseks 20. sajandi eksistentsiaalfilsoofias, eriti Albert Camus' töödes.
Kirjanduses ja teatris tähistab absurd eriti 20. sajandi keskpaiga absurditeater-liikumist, kus lavastused esitasid inimsuhtluse ja keele võõrandumist ning tühisust. Žanrina lõhkus absurditeatri traditsioonilise dramaturgrilised normid.
Sõna kasutatakse sageli tugevdava hinnangusõnana, et väljendada midagi äärmiselt ebamõistlikku või vastuvõetamatut.
Etümoloogia
Ladinakeelsest sõnast absurdus 'kokkukõlatu, viletsalt kõlav', mis tuleneb eesliitelt ab- 'eemale' ja surdus 'kurt, tuim'. Sõna levis euroopa keeltesse filosoofilise ja retoorilise terminina.
Kasutusnäited
Kogu olukord oli täielik absurd – keegi ei teadnud, miks me seal üldse olime.
Camus käsitles oma essees inimeksistentsi absurdi ja selle ületamise võimalusi.
Ionesco näidendid on absurditeatri parimad näited.
See väide on puhas absurd ja ei vasta ühelegi faktile.